Aga täna on selle nädala viimane reede...

Jälle nädal läinud nagu niuhti. Pole arugi saanud, et nädal hakkab läbi saama. Pidevalt on tamp peal ja kiire kiire kiire.
Vähemal oli see nädal nüüd palgapäev ja ivake aega võib end rikkamana tunda (just rikkamana, mitte rikkana) kui nt nädal tagasi. Sest Lapsehoidja saab oma, siis telefonile kulub mingi osa (huvitav, milleks mulle see ametitelefon anti, kas niisama ilu pärast, nagu eile küsis Vainamäe, kui Itaaliast helistas ja mina ei kuulnud tema kõnet. No tõesti autoga sõites vahel ei kuule, mis teha).
See nädal olen olenemata kiiretest aegadest leidnud üle päeva aega jõusaalis käia, ja tunnen et kohe mõnus on peale seda.
Olen ka jõudnud natuke oma lõputööd kirjutada - edeneb, kuigi visalt. Peaks end ikka karmimalt kätte võtma, et saaks selle valmis ja juhendajale ära saata, ehk siis saab kunagi ka tagasisidet.
Ja 19.märtsist alates olen jälle siin üksi, Himot läheb töölt ära, tsiviili, kuid ega ma teda ei süüdista, sest kui sa seal saad ikkagi poole rohkem raha, kui siin Eesti kaitseväes, siis miks siin passida??? Mida ma siin veel siis ise teen? vastus: ootan kooli lõppu. Sest kui midagi muud eriti head siin pole, siis vähemalt võimaldatakse sul koolis käia ja see on hea.
Täna sõidame jälle Võrru, ma eriti ei viitsi sõita, kuna see tee on nii pikk ja ilm on ka selline vahva ja tee libe ja ma pean tagumisel istmel passima, kuna Mattias ja Eva-Lota on esimesed vallutanud. Muidu pole mul midagi tagumisel istmel olemise vastu, kuid eile Tallinnas käies, olin ka tagumisel istmel ja sain sellest sellise peavalu, et aitab aastaks ette ja süda läks ka seal pahaks, kui teed ei näinud...lapsepõlv tuleb meelde.
aga nüüd lõpetan, koju ära, siiski on ju reede ja nädalavahetus terendab silme ees...
Ahjaa....ma hakkan igasugu patareisid varsti mitte just vihkama, kuid igaljuhul mul pole nende vastu mingeid sooje tundeid, erit nende saatmise vastu kuhugi Iraaki , sest see on üks igavene nõmedus, mingid UN numbrid ja UN märgistusega kastid ja see palju neid ühes kastis tohib olla jane...Teadmiseks, kui kellelgi kunagi vaja, siis liitium patareisid ei tohi olle ühes kastis üle viie kilo ja nad peavad olema UN märgistusega kastis.