teisipäev, 18. detsember 2007

detsembrikuus kõik on uus

Mida öelda algatuseks....vaata eelmise postituse kuute esimest rida ...paroolid, paroolid.
Eelmiste kuude elust nii palju, et tööd on palju, natuke on ka puhatud saadud. Mees on alates novembrist lännu (kuid õnneks tuleb ta ikka tagasi, sest minek ajutiselt soojale maale afgaani). Laps on jälle lasteaias, peale kahte nädalat maal emigratsioonis olekut. ja aastalõpp läheneb müstilisel kiirusel. Kuhu see aasta on jäänud, ei tea. Alles oli janauari lõpp, kui ma tööle tulin tagais üle pika aja ja nüüd juba detsembri lõpp paistab ja varsti nagu niuhti tööl aastake käidud.
aga nüüd hakkan ma minema jälle, sest tööpäeva lõpp ka paistab. Lähen oma tibukesele järgi ja uurin, kuidas temal see vahva päev möödus. Ta on nii palju jutustama hakanud ja seda on nii lahe kuulata.

teisipäev, 17. aprill 2007

Ega skleroos vanust küsi

Nii tahtsin siia juba ammu kirjutada, kuidigasugused paroolid ajavad pea sassi. Kõõik kohad küsivad igasugu paroole: pangad, mailid, orkutid jne. ja püüa sa kõiki meeles pidada. Olen natuke asja enda jaoks lihtsamaks teinud, et paroolid ja nimed on paljudel samad, kuid siis jälle pea meeles, et mis kuhu käib.
Aga see selleks. Käes on aprill ja väljas on soe. võikski soojaks jääda minu poolest, kuid jälle lubatakse lörtsi. Huvitav kellele seda vaja on? mulle mitte, nii et palun ärge saatke seda lörtsi siia.
Vahva on see, et Mattias on jälle üle mitme setme aja natukeseks kodus. alles ta tuli laupäeval Lätist ja siis ennem seda oli paar päeva kodus ja siis tuli Oblastist nimega Sirgala. Nüüd on pühapäevani kodus ja pühapäeval põrutab Pärnusse. Vahva see sõjamehenaise elu. Kuid mis siin ikka, lõuad pidada ja edasi teenida :D.
Kuid tegelt mis seal ikka, kannatame välja, sest eks need ole proovid selleks sügiseseks pikaks tuuriks, kui ta meil kuueks kuuks ära kaob. Vot siis...
Aga mis seal ikka. Nüüd kui parool jälle meeles, siis kirjutan jälle ja ehk tihedamini, et jälle meelest ei kaoks.
Ja veel nüüd koju, sest seal midagi maitsvat vaaritatakse, eks näe, mida nad seal kahekesi toimetavad.

reede, 2. märts 2007

Aga täna on selle nädala viimane reede...

Jälle nädal läinud nagu niuhti. Pole arugi saanud, et nädal hakkab läbi saama. Pidevalt on tamp peal ja kiire kiire kiire.
Vähemal oli see nädal nüüd palgapäev ja ivake aega võib end rikkamana tunda (just rikkamana, mitte rikkana) kui nt nädal tagasi. Sest Lapsehoidja saab oma, siis telefonile kulub mingi osa (huvitav, milleks mulle see ametitelefon anti, kas niisama ilu pärast, nagu eile küsis Vainamäe, kui Itaaliast helistas ja mina ei kuulnud tema kõnet. No tõesti autoga sõites vahel ei kuule, mis teha).
See nädal olen olenemata kiiretest aegadest leidnud üle päeva aega jõusaalis käia, ja tunnen et kohe mõnus on peale seda.
Olen ka jõudnud natuke oma lõputööd kirjutada - edeneb, kuigi visalt. Peaks end ikka karmimalt kätte võtma, et saaks selle valmis ja juhendajale ära saata, ehk siis saab kunagi ka tagasisidet.
Ja 19.märtsist alates olen jälle siin üksi, Himot läheb töölt ära, tsiviili, kuid ega ma teda ei süüdista, sest kui sa seal saad ikkagi poole rohkem raha, kui siin Eesti kaitseväes, siis miks siin passida??? Mida ma siin veel siis ise teen? vastus: ootan kooli lõppu. Sest kui midagi muud eriti head siin pole, siis vähemalt võimaldatakse sul koolis käia ja see on hea.
Täna sõidame jälle Võrru, ma eriti ei viitsi sõita, kuna see tee on nii pikk ja ilm on ka selline vahva ja tee libe ja ma pean tagumisel istmel passima, kuna Mattias ja Eva-Lota on esimesed vallutanud. Muidu pole mul midagi tagumisel istmel olemise vastu, kuid eile Tallinnas käies, olin ka tagumisel istmel ja sain sellest sellise peavalu, et aitab aastaks ette ja süda läks ka seal pahaks, kui teed ei näinud...lapsepõlv tuleb meelde.
aga nüüd lõpetan, koju ära, siiski on ju reede ja nädalavahetus terendab silme ees...
Ahjaa....ma hakkan igasugu patareisid varsti mitte just vihkama, kuid igaljuhul mul pole nende vastu mingeid sooje tundeid, erit nende saatmise vastu kuhugi Iraaki , sest see on üks igavene nõmedus, mingid UN numbrid ja UN märgistusega kastid ja see palju neid ühes kastis tohib olla jane...Teadmiseks, kui kellelgi kunagi vaja, siis liitium patareisid ei tohi olle ühes kastis üle viie kilo ja nad peavad olema UN märgistusega kastis.

teisipäev, 20. veebruar 2007

olen ilus tark ja osav

Aga tegelikult asjad nii vist ei ole ikka, kuid ega siis teised seda teadma pea.
Eile hommikust siis jälgin jälle oma kaalu, või siis mis ma tast seal vannitoas ikka jälgin, tegelikult püüan vaadata mis ja palju ma suhu panen ja kui tervislikult. eks siis näe mõne nädala pärast, et kas ka mõjub.
Tähelepanek: kui ise ette ei võta, siis ega keegi sinu eest seda ka ei tee.

Aga täna olin tubli käisin jõusaalis, üle teab mis aja. Selles ROK jõusaalis olin esimest korda. Ega sisse minnes oli ikka algul selline tunne, et ma pööran kohe otsa ringi ja nii ongi. Lihtsalt mõtlesin, et häbelik tütarlaps nagu ma olen (ha-ha), ei taha ma kellegagi koos teha neid harjutusi. Kuid võta näpust, mingi musklis tüüp istus seal ees ja muudkui tegi soojendust. Ma algul lugesin seal ees juhendeid, et saada sotti, kuidas ja mis ja kui palju. Siis alustasin rattasõitu, et soojendust teha. Ja siis kui see tehtud võtsin kokku oma julguse ja küsisin, et kuidas ja mismoodi siin neid harjutusi teha tuleb. See trennitegija näitas ja aitas mind alguses palju, sest ega paljusid asju ei oleks teadnud, et kus ja mismoodi teha, nüüd vähemalt on asjad selged ja homme jälle. Ehk saan siis kellegi kaasa ka veetud, sest ega töö pole ju jänes, mis eest jookseb ja väikese liigutamise jaoks tuleb aega leida.
Tähelepanek: vt ülemist :D
Aga tööl, oeh, no kohe ei ole seda tahtmist. Lihtsalt kui inff ei liigu ja tunned, et asi pole õige ja see töö sind enam ei köida, siis sa seda eriti millegagi meeldivamaks ka ei muuda.
Aga mis seal ikka, varsti on lõuna ja siis on päev läbi ja saab vastlaliugu lasta ja õhtul ehk saab messi minna ja natuke niisama lõõgastuda. Eks näe, mis õhtu toob.

Ahjaa täna sain rikkaks, 40 krooni laekus mu pangaarvele...see on suur summa, arvestades mu üldist pankrotti.
päikest!

laupäev, 17. veebruar 2007

Esimesed kuldsed sõnad....

...küll tulevad ikka raskelt (mis sellest, et kolm esimest olid Mattiase antud ja ta soovis et sõnade autor ka ära mainitaks...huvitav, kas tahab autoritasu ka saada??? :).
Kuid mis seal ikka, ega keegi meist pole sündinud klaviatuur pihkude vahel või siis pliiats sõrmede vahel.
Täna sai siis järjekordne sessinädal läbi ja see on tore, sest see nädal polnud just kergete killast. Sest tuli esitada kodutöid ja olid ka arvestused. Kuid mida siin ikka tahta, on ju käsil kooli lõpetamine...vähemalt peaks kevadel selle asjaga ühele poole EHK saama. Ja see oli sellel nädalal veel raske, et Mattias oli kolmapäevast kuni ööni vastu laupäeva ära Soomes, kus mingid vahvad laskmised olid toimunud. Raske oli, kuna mul olid pikad koolipäevad ja kahju oli lapsest, kes siis ühel õhtul nägi oma kodu alles 10 min ennem üheksat, et ema saaks pool tundi hiljem ta magama käsutada. Lootsin, et panen lapse magama ja püüan õppida natuke, kuid kus sa sellega, ma jäin ise ennem last magama. Selle peale räägiti mulle anektoot, kuidas vanaema paneb kolmest lapselast magama, kostab toast siis ettelugmist ja mõne aja pärast on vaikus, läheb natuke veel mööda ja siis avaneb lapselapse toa uks vaikselt...välja astub lapselaps, kes ohkab südamest ja sõnab "ohh... lõpuks jäi magama".

Esmaspäevast jälle tööle, mitte kohe ei taha, kuigi võiks ju sest ma alles/jälle olen töötanud jaanuari lõpust alates. Ja tööle ei taha ma, mitte selle pärast, et ma laisk oleks, vaid lihtsalt tunnen, et ma pole mõningate inimestega ühel lainel ja lihtsalt ei taha, ei taha, ei taha. Kuid kuna uut autot tahan, siis pean ka tööle tahtma. Või peaks Bingo Loto pileti muretsema? Miljoneid pole veel välja loositud, juu vist nad ootavad mind, et ma lõppude lõpuks pileti ostaksin :)). aga jah mõningad miljonid või siis mingi sugulase pärandus kuluks just praegusel hetkel väga ära. Palun palun palun....või siis paluda Maksuametit, et ta kiiresti-kiiresti mulle mu väikese enammakstud tulu tagastaks?
Jah, nüüd jääb vaid mõelda, kust ja kuidas ja kui kiirsti...aga mida...???